Unistaja ehk Martin Jaanuse muusikalehekülg
Kui kõik (peaaegu ) ausalt ära rääkida, siis olen siia kokku kogunud enda arvates paremini välja tulnud laulud. Kui kõik mu muusikalised „teosed“ kokku lugeda, tuleb neid tublisti üle saja. Vist 122 (aasta 2019 lõpuseisuga).
Minu muusika loomise alged pärinevad varasemast lapsepõlvest. Lisaks sellele, et mulle meeldis väga muusikat kuulata jäid meelde ka kõikvõimalikud laulud, ka need, mida laulsid veidi vintis peaga täiskasvanud ja mis eriti laste repertuaari ei sobinud. Lisaks meeldis mulle ise suvalisi viise ümiseda, osa neist jõudis isegi makilindile, kuid tänaseks pole järgi suurt midagi. Kuna mu lapsepõlv möödus kaunitel 80-ndatel aastatel, siis sai minu muusikalise maitse kujundajaks tollal (ka Soome raadiost) mängitud popmuusika. Umbes selles sajandi alguses avastasin, et sellel oli ka oma nimi ehk italo disco . Samuti avastasin üsna hiljuti, et 1980 ndate lõpu muusika mõjutab mind ja minu loomingit tänase päevani.
Tulid 1990ndad. Ja Eestis ilmusid nn „tümpsubändid“ . Sai neid tänaseks tundmatuid ühelooartiste raadiost lindistatud ja aegajalt olid peas mõtted, et ma üritaks kah. Kuna ma olin tollal juba väga kogenud elektroonikamaailmas, siis üritasin endale ise süntesaatorit teha. Peotäis elektroonikadetaile ja „ämblikuvõrk“ valmis. Esimese šoki sai mu muusikaõpetajast vanaema, kes ehmatas ära, sest ma olin temalt laenatud helihargiga oma „ämblikuvõrgu“ eeskujulikult ära häälestanud. Proovisin teha mõned katsed kahe magnetofoni ja mitmekordse lindistamisega, aga välja ei tulnud mitte midagi.
Nii-öelda reaalse muusika loomisega olen tegelenud aktiivselt juba 1996. aastast, mil sai soetatud endale maha kantud juppidest 486 arvuti . Helikaarti loomulikult sellel arvutil polnud, kuid see ei saanud takistuseks ehitada printeriporti peotäiest takistitest digitaalanaloogmuundur, mida ka covoxiks kutsutakse . Tuttavate käest sai hangitud (loe: ka osaliselt piraati mängitud) igasuguseid muusika tegemise ja kuulamise programme. Eriti meeldisid mulle osad protrackeri formaadis tehtud lood (põhiliselt 80ndate diskolugude töötlused) . Kuna eestlaste poolt tehtud Sound Club neid ilusasti lahti võttis, siis muidugi hakkasin uurima ,kuidas need tehtud on ja püüdsin loomulikult järgi teha, pannes nendest sämpleid pihta (osad kasutuses tänase päevani). Ega midagi olulist sellest välja tulnud. Heal juhul võis aru saada, millise popploo „retsimisega“ tegu oli . Nagu mu ema ütles , et poiss võttis oma teetassi ja kadus, kõrvaklapid peas,maki ja arvuti taha.
Kuna vaim oli virge aga liha nõrk, siis ma otsisin välja igasugu laulikuid ja uurinud, kuidas miski asi peaks välja nägema ja kõlama. Lõpptulemus oli, et ma suutsin seal olevad laulud nn „ära esitada“. Ja kõik.
Ja siis see juhtus. Ühika toanaaber (kes oli muusikat õppinud) hakkas ühel õhtul astmenimedega ümisema mingit suvalist laulu. Sellist asja ei olnud vaja minu juuresolekul kaks korda teha, mu silmad läksid suureks ja küsisin, kuidas ta seda suudab. Edasi läks asi väga kiiresti. Tuli umbes viieminutiline loeng akordidest, toonikast, dominandist ja subdominandist. Illustratsiooniks olid suvalised laulud ,mis raadiost tulid – „ nüüd kõlab see, nüüd teine kolmkõla“ . Ja sellest mulle täitsa piisas. Piisas hetkest, et mul „krõps“ peas läbi käiks ja sellest hetkest suudan pea suvalise muusikapala harmoonia ära öelda .Olgu siinkohal ka ära mainitud, et ametlikult pole ma muusikat ühtegi tundi õppinud.
Esimeste suhteliselt kuulatavate muusikapaladega sain valmis aastal 1998. Siiski kulus veel kaks aastat selleni kui ma hakkasin oma esimesi laule sisse laulma. Tulemus oli loomulikult õudne. Sellest hoolimata tekkis sõpradest teatud survegrupp, mis sundis mind oma laule raadiosse saatma. Kuna Raadio Kahes eksisteeris tol ajal saade „Eesti Kabel“ , siis kõlbasid need sinna suurepäraselt. Tänu tekkinud „fänniklubile“ õnnestus mul seal lauluga Kõige kallimale olla lausa 9 nädalat. Hiljem jõudsid sinna veel mõned laulud (veel näiteid) . (Kui vaid 2000) .
Artisti nimi „Unistaja“ tekkis sellest, et ma toona ei tahtnud oma nime all laule raadiosse saata. Nimi ise tekkis viie minuti jooksul kui oli vaja mõelda ,mida ma kassetile peale kirjutan. Lisaks osaliselt minu enda olemusele aitas kaasa ka telerist jooksnud halenaljakas seebiseriaal "Unistajad".
Järgmine "kuulusemuhk" käis läbi aastal 2003-2004 mil üsna ootamatult hakkasid mu laulud internetis oma elu elama ja kui minu muusikast tehti juttu tollases Eesti Ekspressis ning oli võimalus hõljuda veidi aega maapinnast umbes 10 cm kõrgusel, pea püsti, esimese ettetuleva kõnnitee äärekivini. Kukkumine oli üsna valus - aga samas ka väga õpetlik - ära usalda (pimesi) igaüht, ka seda, keda võiks usaldada. Kõik, kes su lähedal on, ei pruugi olla ilusad ja head vaid lihtsalt ilusad ja täpselt nii kaua head kui on selleks vajadus. Kõiges tuleb näha positiivset ja mõni aeg hiljem avastasin, et ma hakkasin ajaühikus vähem laule tegema, aga need läksid paremaks. Või noh arvan seda ise ning mõni idee võib oodata aastaid, enne kui valmib.
Aja jooksul oskused arenesid (harjutamine teeb harjutajaks) ,samuti õpetasid kogemused tehniliselt (ja ka sisuliselt) paremini laule looma ja oma loodud helisid töötlema ( kokku miksima) just sedasi, et nad ka mitte väga halvad kuulata oleksid. Võrreldes sajandi algust ja käesolevat hetke , siis toona ma üritasin lihtsalt laule kirjutada (enamus on prügikastikaup) , praegu aga teen vaid siis kui tuleb mõni hea idee.